Nõmme Rattaklubi Rattakool/Suusakool

💁‍♂️ 🚴👈🤔💪

Meile on lapsest saati õpetatud, et alustatu tuleb lõpuni viia.

See on hea põhimõte.

Nagu iga hea põhimõte.

Kuid ta muutub ta halvaks siis, kui seda rakendada mõtlemata.

Sest mõni asi on lihtsalt raske.

Sa teed selle lõpuni ja oled pärast uhke.

Ja mõni asi ei ole raske.

Mõni asi on lihtsalt vale.

Sa oled seda ammu tundnud, aga jätkad, sest lõpetamine tunduks alistumisena.

Erinevus nende kahe vahel ei ole alati kohe näha.

Aga üks küsimus aitab siin alati.

Küsimus, et kas ma jätkan sellepärast, et see viib mind kuhugi?

Või sellepärast, et ma kardan, mida minust mõeldakse, kui ma lõpetan?

Esimene on visadus.

Teine on hirm, mis kannab visaduse riideid.

Kõige raskem ei ole tavaliselt loobumine ise.

Kõige raskem on lubada endale mõte, et loobumine oleks üldse lubatud.

Mis on see üks asi, mida sa hoiad praegu elus?

Kas teed seda ainult sellepärast, et oled seda kunagi alustanud?

Õhtust, vabandan kui reede õhtul see teema kellegile raske tundub.

Kuid vahel on mõistlik ja vajalik rääkida ka kurbadest/halbadest asjadest, et ära hoida tulevikus nende kordumist kasvõi oma ligidaste/pere ringis.

Kõik kallid lapsevanemad ja kõik täiskasvanud , teame, et lapsed soovivad väga omale elektritõukse, kuid see on teema, kus kehtib reedel, et enne 9 x mõõda, 1 x lõika.

Ka piirkiirusega, 25 km/h, ei suuda noor inimene ja ka tihti täiskasvanud inimene näha kõiki linnaruumis ja liikluses selle otsusega valitsevaid ohte (pimedad nurgad, ilma kiivrita sõit, augud tees, teemugulid, lahtised tivid kurvis, vale kiirusega kurvi läbimine, hooletud autojuhid, ainete mõjus juhid, suuremate halb "eeskuju", mitmekesi tõuksil sõitmine, sõber teab kes su tõuksi kiiruspiirangu saab maha võtta, jne., jne.,..).

Seega siin on mille üle mõelda et oma potentsiaalseid tuleviku otsuseid lapsevanemana õigesti ja tähtsim see, et lapse turvalisust silmas pidades, langetaga.

🤔👈👀

https://www.facebook.com/share/p/1EHLZx7A7M/

Nõmme Rattaklubi Rattakool/Suusakool tunneb kaasa ja on mõtte ja teoga nende vanematega, kelle lapsed on sellistesse tragöödiatesse sattunud🤔😪

Transpordiamet Politsei- ja Piirivalveamet Liiklusjärelevalvekeskus Haridus- ja Teadusministeerium Haridus- ja Noorteamet Nõmme Linnaosa Valitsus

Lapse surmaga lõppenud õnnetus vapustas kohalikke: elektritõukerattaid peetakse mänguasjadeks Anija vallas ühe külatee ääres põlevad kalmuküünlad 11-aastasele poisile, kes suri peale elektritõukerattaga kukkumist. Nädal hiljem räägivad kohalikud, et laste lõbusõidud jätkuvad ning sähkusid ei oska ohtlikuks pidada ei lapsed ega nende vanemad.

rattaga golfikeskuses🚴🌞👈👀
Estonian Golf & Country Club Nõmme Rattakool_cyclingschool

Ta oli Itaalia kuulsaim sportlane.

Natsid ei osanud kunagi kahtlustada, et tema jalgratas päästab sadu elusid.

Itaalia, 1943.

Saksa väed olid pärast valitsuse kokkuvarisemist riigi okupeerinud.

Juudi peresid, kes olid elanud Itaalias põlvkondade vältel, jahtiti, koguti kokku ja saadeti suletud karjavagunites laagritesse.

Maapiirkond oli nagu sõjaväe kontrollpunktide labürint.

Teed olid täis relvastatud sõdureid.

Keegi ei liikunud ilma paberiteta.

Keegi ei reisinud ilma läbiotsimiseta.

Mitte keegi peale Gino Bartali.

29-aastaselt oli Bartali enamat kui lihtsalt jalgrattur.

Ta oli rahvuslik ikoon.

Ta oli võitnud Tour de France'i 1938. aastal, domineerides maailma kõige kurnavamal võidusõidul.

Ta oli mitu korda vallutanud Giro d'Italia.

Tema nägu ilmus ajalehtedes üle kogu riigi.

Lapsed kandsid tema särki.

Kui ta läbi linna sõitis, kogunesid rahvahulgad rõõmustama.

Kontrollpunktides olevad sõdurid tundsid tema nägu sama hästi kui omaenda komandöre.

Ja Gino Bartali mõistis, et tal on midagi väärtuslikumat kui ükski medal: nähtamatus, mis peidab end silmapiiril.

Üks päeval saabus sõnum Firenze kardinalilt Elia Dalla Costalt.

Kardinal koordineeris salaja võrgustikku, et päästa Toscana kloostrites ja eramajades peituvaid juudi peresid.

Neil olid dokumendid, võltsitud isikut tõendavad dokumendid, mis võisid tähendada elu ja surma vahet.

Kuid nad ei saanud neid transportida.

Iga nende saadetud kuller peatati, otsiti läbi ja arreteeriti.

"Me vajame kedagi, keda sõdurid ei otsi,"
ütles kardinal.

Bartali sai kohe aru. "Ma lähen."

Tema plaan oli oma lihtsuses julge.

Ta rääkis kõigile, et treenib järgmiseks suureks võistluseks.

Ta kandis oma võidusõidusärki, mille nimi oli rinnal.

Ta sõitis Firenze ja Assisi vahelisi marsruute, läbides mõnikord ühe päevaga 250 miili, vahemaid, mis tundusid hullumeelsed kõigile, kes ei tundnud professionaalset jalgrattasporti.

Kuid enne iga sõitu, oma kodu privaatsuses, viis ta läbi erineva rituaali.

Ta keeras ettevaatlikult lahti oma jalgratta sadulaposti ja lenkstangi.

Raami õõnsatesse terastorudesse rullis ta kokku fotosid ja võltsitud dokumente: ristimistunnistusi, isikutunnistusi, toidukaardid.

Kõik, mida juudi perekond vajas, et paberil katoliiklikeks itaallasteks saada.

Seejärel pani ta kõik uuesti kokku, istus jalgrattale ja sõitis kontrollpunktide poole.

Kui sõdurid ta peatasid ja nad seda tegid, oli tal stsenaarium valmis.

"Gino Bartali! Meister!

Kas me saaksime pildi?"

Ta naeratas, vestles, jagas autogramme.

Ja kui nad tema jalgratta poole liikusid, muutus ta tungivaks ja kaitsvaks.

"Palun ärge puudutage jalgratast!

Iga komponent on ideaalselt kalibreeritud.

Kui te midagi, isegi veidi, reguleerite, rikub see tasakaalu.

Ma pean nädalate pärast võistlema!"

Sõdurid, lummatud ja ei tahtnud rahvuskangelase varustust kahjustada, astusid tagasi.

Nad lehvitasid talle, et ta läbi läheks.

Nad ei osanud kahtlustadagi, et jalgratta raami sees, mida nad imetlesid, millimeetrite õõnsa terase sisse peidetud, olid dokumendid, mis päästaksid terveid peresid.

Bartali sõitis mööda kuulipildujatest.

Ta sõitis mööda tankidest.

Ta sõitis mööda okastraadist ja sõjaväekonvoidest.

Ta sõitis vihmas, suvesoojuses, kurnatuses, millel polnud mingit pistmist treeninguga ja kõik oli seotud hirmuga.

Kui natsid avastaksid kasvõi ühe võltsitud paberi, hukataks ta tee ääres.

Tõenäoliselt tapetaks ka tema naine ja lapsed.

Kuid ta ei piirdunud kulleritööga.

Oma kodus, peidetud keldriruumis, peitis Bartali Goldenbergide perekonda.

Juudi põgenikke, kellel polnud kuhugi mujale minna.

Iga päev tõi ta neile toitu.

Igal õhtul palvetas ta, et neid ei avastataks.

Igal hommikul ärkas ta ja tegi uuesti valiku: riskida kõigega.

Sõja lõppedes 1945. aastal oli Bartali salajane võrgustik päästnud umbes 800 juudi elu.

Kaheksa sada vanemat, last, vanavanemat, kes jäid ellu tänu sellele, et jalgrattur kasutas tema kuulsust relvana türannia vastu.

Kui vabanemine saabus, naasis Bartali lihtsalt võidusõidu juurde.

1948. aastal, 34-aastaselt, kui enamik sportlasi oli juba ammu pensionil, jahmatas ta jalgrattaspordimaailma, võites taas Tour de France'i.

Kümme aastat pärast oma esimest võitu.

Ajakirjandus pommitas teda küsimustega.

Nad tahtsid teada, kuidas ta sõja-aastatel treenis.

Mida ta oli teinud?

Ta naeratas ja ütles... mitte midagi.

Järgmise 52 aasta jooksul ei rääkinud Gino Bartali avalikult oma tegudest.

Kui tema poeg küsis sõjaaegse kangelaslikkuse kuulujuttude kohta, vastas Bartali:

"Hea on midagi, mida sa teed, mitte midagi, millest sa räägid.

Mõned medalid on kinnitatud su hingele, mitte su jakile."

Ta suri 2000. aasta mais 85-aastaselt, vaikides endiselt oma sõjaaegsetest tegudest.

Alles pärast tema surma avastas tema perekond päevikud, kirjad ja dokumendid.

Alles siis tulid ellujäänud esile.

Bartali päästetud perede lapsed ja lapselapsed hakkasid oma lugusid jagama.

Siin foto, seal võltsitud dokument.

Vananevate partisanide tunnistused, kes olid koos temaga töötanud...

Vot sellinne mees oli Itaalia rattur Bartali.

💪🚴🥰👌
Nõmme Rattaklubi Rattakool/Suusakool

Nõmme Rattaklubi Rattakool/Suusakool soovitab siin olla vanematel tähelepanelik ja kindlasti suhtuda hoolivalt teemasse, et teie laps ei satuks ootamatult õnnetusse.

Vahel peab ka teemadest rääkima, mis nii mõnedele inimestele satuvad halbade tagajärgedega.

Nimelt elektritõukeratta õnnetused Eestis on viimastel aastatel tõsine liiklusohutusprobleem.

Siin on peamisteks kriitilisteks riskifaktoriteks liigne kiirus, alkoholi tarvitamine, kiivri mittekandmine ja alaealiste hooletu ning ettevaatamatu liikluskäitumine.

Kuigi Transpordiameti ametliku statistika kohaselt vähenes kergliikuritega, sh. elektritõukeratastega, juhtunud inimkannatanuga õnnetuste arv 2025. aastal 314 juhtumini, võrreldes 413-ga aasta varem, hoiatavad meedikud ja politsei, et kergliikuritega seotud rasked traumad on tegelikkuses tõusutrendis.

Politseile teatatud õnnetused moodustavad vaid jäämäe tipu, sest sadu kukkumisi registreeritakse igakuiselt otse haiglate erakorralise meditsiini osakondades ilma politseid kaasamata.

Peamised õnnetuste põhjused ja riskigrupid on Illegaalsed kiirused ja elektritõukerataste modifitseerimine.

Transpordiamet ja Politsei- ja Piirivalveamet hoiatavad üha enam turule tulnud ja noorte seas populaarsete ülikiirete elektritõukerataste eest.

Mõned tõukerattad on isegi sellised, mille tehasekiirused ulatuvad 60–90 km/h.

Sellised sõiduvahendid ei vasta Eesti seadustele, lubatud valmistajakiirus on kuni 25 km/h, ning nendega juhtuvad kukkumised lõppevad sageli eluohtlike vigastustega.

Murettekitav on ka statistika laste seas.

Kuigi üldine õnnetuste arv on kergelt kahanenud, on juhtumite arv kasvanud just vanusegrupis 11–15-aastastel lastel.

Traagiliseks näiteks on hiljutine juhtum Harjumaal Anija vallas, kus kiivrita ja lubatust kiiremini sõitnud 11-aastane poiss kaotas võimsa kergliikuri üle kontrolli ja suri saadud vigastustesse.

Suurem osa kukkumistest toimub pidurdamisraskuste või tasakaalu kaotamise tõttu.

EMO-desse jõudvatel patsientidel diagnoositakse kõige sagedamini raskeid pea- ja näopiirkonna traumasid ning jäsemete luumurde.

Täiskasvanute puhul on väga sagedaseks õnnetuse kaasfaktoriks alkoholi- või narkojoove.

Kiiruspiirang avalikul teel on suurimaks legaalseks sõidukiiruseks kergliikuril 25 km/h.

Jalakäijate vahetus läheduses tuleb sõita jalakäija kiirusel.

Kiivri kandmine on kohustuslik alla 16-aastastel juhtidel, see on kergliikuriga sõitmisel seaduse järgi rangelt kohustuslik.

Kuid see on tungivalt soovituslik ka täiskasvanutele.

Elektritõukerattaga tohib sõita ainult üks inimene korraga.

Kahekesi või enamakesi sõitmine muudab sõiduki ebastabiilseks ja on seadusega keelatud.

Politseil on õigus nõuetele mittevastavad, kiiruspiiranguta või modifitseeritud ja ohtlikud elektritõukerattad konfiskeerida.

👈🤔👀

💪🚴👉

Superkompensatsioon on treeningprotsessi bioloogiline alusprintsiip, kus organismi töövõime tõuseb pärast treeningujärgset taastumist kõrgemale tasemele kui see oli enne treeningut.

Lihtsamalt öeldes on see keha viis end tuleviku koormuste eest kaitsta, saades treeningul tugeva stiimuli (väsimus, mikrorebendid lihastes), ei taasta keha puhkeperioodil oma ressursse mitte lihtsalt endisele tasemele, vaid ehitab igaks juhuks väikese "varu".

Just selle ületaastumise laine harjal tuleb teha järgmine treening, et saavutada pikaajaline areng.

Kuidas superkompensatsioon toimub?

Protsess jaguneb neljaks põhiliseks faasiks, mida saab ette kujutada lainena.

Koormus, treening, kehale antakse füüsiline stress.

Energiavarud, glükogeen, väheneved ja töövõime langeb.

Taastumine, puhkus.

Treening lõppeb ja algab puhkefaas.

Keha parandab kudede kahjustused ning taastab toitainete ja vedeliku tasakaalu.

Superkompensatsioon, ületaastumine.

Kuna keha kohaneb stressiga, tõuseb töövõime lühiajaliselt algtasemest kõrgemale.

See on ideaalne hetk uueks trenniks.

Taandumine, kui uut treeningstiimulit superkompensatsiooni faasis ei järgne, langeb keha töövõime tagasi esialgsele algtasemele.

Kolm treeningu ajastamise stsenaariumi.

Sõltuvalt sellest, millal sa järgmise trenni teed, määrad ära oma sportliku arengu.

Õige ajastus, areng.

Järgmine trenn tehakse superkompensatsiooni tipus.

Sinu vorm liigub treppisarnaselt ülespoole.

Liiga p**k paus, paigalseis.

Trennide vahele jääb liiga palju päevi.

Keha jõuab superkompensatsiooni ära oodata ja taandub algtasemele.

Vorm ei parane.

Liiga lühike puhkus, ületreening.

Uus raske trenn tehakse siis, kui keha on alles taastumisfaasis.

Väsimus kuhjub, töövõime langeb pidevalt ja riskiks on ületreening ning traumad.

Kuidas superkompensatsiooni enda kasuks tööle panna?

Ära treeni igas trennis maksimumini.

Keha vajab eri tugevusega stiimuleid.

Maga piisavalt, kvaliteetne uni on peamine aeg, mil keha kudesid ehitab ja superkompensatsiooni faasi pürgib.

Toitu õigesti, lihaste taastumiseks on vaja valke ning energiavarude taastamiseks süsivesikuid.

Arvesta heterokronismiga, organismi eri süsteemid taastuvad eri kiirusega.

Pulss võib taastuda minutitega, kuid rasketest jõutrennidest taastumine võtab lihastel ja närvisüsteemil aega päevi.

👈💪🚴🤎🌞👀🇪🇪👉