Nõmme Rattaklubi Rattakool/Suusakool

💪🇱🇷🤜👌👉🚴

Eilne Montrealis toimunud jalgrattaspordi maailmameistrivõistluste maanteeratturite grupisõit, mis on tegelikult sisuliselt aasta suurim rattavõistlus, on ehe õpikunäide rattasõidu caseist grupisõidu koostöö ja võistluse teooriast ja samuti selle praktilisest rakendamisest.

Arvestades muidugi seda, et küllaltki üsna hea, kuid kaugeltki mitte kõige tugevam Ameerikast pärit World - Touri rattur Brendon McNulty ründas juhtgrupist 32 kilomeetrit enne 273-kilomeetrise distantsi lõppu.

Tal õnnestus tekitada koguni isegi 30–40 sekundiline vahe tugevate jälitajatega, kes on nii öelda maailma maanteerattaspordi "koorekiht."

Tema taga oli seega võimas grupp maailma rattaspordi tipptegijaid.

Nagu näiteks mõned suured nimed, näiteks kui Mathieu van der Poel, Remco Evenepoel, Mads Pedersen, Isaac del Toro, Tom Pidcock ja tõusev noorim rattaspordi talent Prantsusmaalt ja Lyoni linna supertäht U23 sõitja Paul Seixas.

Igaüks neist maailma tippratturitest on McNultyst klassi võrra kõrgemal ja suudaks teha võimsa järelevedamise ning viia kogu selle grupi endaga kaasa ja kiirelt McNultyle järele.

Või hoopisku mitte võib olla üksi.

Neil on ju seljataga tervelt 250 kilomeetrit kurnavat maailmameistrivõistluste võidusõitu maanteel, kuid ka McNultyl on see samuti nii.

Nad oleksid jõudnud ja saanud, ja seda vaid kaheses või kolmeses meeskonnas, vahetustes karusselis töötades, saanuksid nad kindlasti McNultyle järele.

Aga selleks peaksid nad muidugi kindlasti KOKKU LEPPIMA – ja just selles peituski siin asja tuum või isegi kui nii öelda võib, probleem.

Need maailma tipud olid hõivatud oma sisemiste nääklemistega, seda selleks, et üksteist üle kavaldada, ise sprinti mitte planeerida ja seeläbi oma viimast energiat mitte kulutada.

Ning muidugi ka mitte vastastel sprintimise võimalust mitte läbi lasta ja see kohe esimesel hetkel ära nulllida.

Sest järgnevad lühikesed rünnakud, mille konkurendid kohe kinni võtavad, ja siis kõik aeglustavad uuesti ning kihutavad üksteisest mööda.

Samal ajal rühib McNulty lihtsalt oma isikliku missioonilise "eraldistardi temposõiduga", juhtides nende nii öelda jälitajatest "strateegiliste mängijate" ees terve minuti.

Samal mingil hetkel alustab tugev mootor Mathieu van der Poel veidi otsustavamat rünnakut ülesmäge ja ülejäänud grupp näitab siis päriselt juba oma tõelist jõudu ja tugevust.

Nüüd kilomeetri jooksul kahaneb vahe kiirelt.

Ning ühest minutist sulab see kaheksa sekundi peale ja jälitajad näevad grupis juba McNulty selga enda ees töötamas.

Aga siis järsku annavad kõik jälle järsku alla.

Sest keegi ei taha olla see meeleheitel rattasadulas tüüp, kes kogu gruppi ette tõusu peal McNulty tuulde veab ja lõpuks ise lõpusprindi siiski kaotab teistele.

Selle tulemusel jõuab McNulty ikkagi finišisse võimsal esikohal, haarates oma peast ja uskumata oma võitu, samal ajal kui peamised favoriidid, Michael Matthews ja Mathieu van der Poel, võitlevad vaid kõigest teise ja kolmanda koha pärast.

McNulty on muidugi sellest ootamatust juhtunust niivõrd šokeeritud, et on telekaamerate ees absoluutselt sõnatu ja hiljem kordab: "Ma ei saa tõesti sellest päriselt aru, kuidas see kõik sai reaalselt minuga täna juhtuda."

Matthews ja Van der Poel seisavad poodiumil McNulty troonimas vikerkaaresärgis ja tema paremal ja vasakul poolel hapude ilmetega.

Ja just nii see juhtuski, ja nimelt, olles nii öelda taktikalistest mängudest haaratud, samas soovimata McNulty tagaajamise eest vastutust võtta või sellel teemal konkurentidega läbi rääkida ning milleski kokku leppida, raiskasid nad ühiselt oma potentsiaalse võidu ja andsid selle ühiselt pelotoni topi sõitjatega "lahkelt" McNultyle.

Mõlemad hindasid oma riske üle, mis välistas nii juhtimise kui ka koostöö ja lõpuks, hoolimata palju suuremast potentsiaalist, kaotasid nad selgelt nõrgemale sõitjale.

McNulty mängis kõik maailma rattatipud taktikaliselt eile üle..

💪🇱🇷🤜👌👉🚴

Nicholas Van der Merwe rahastas oma reisi U23 maailmameistrivõistlustele ise, kusjuures tema isa registreerus Bulgaaria meeskonna mänedžeriks, et ta saaks Montréalis võistelda.

🌈

19-aastane noormees lõpetas 31,3 km pikkuse temposõidu 25. kohal, juhtides samal ajal ratta ettevalmistust ja mehaanilist tööd ilma tugistruktuurita, mis tavaliselt kaasneb koondises osalemisega.

Tema kogemus on üks näide maailmameistrivõistluste laiemast reaalsusest: valik ei hõlma alati rahastatud reisi.

Väiksemate programmide sõitjad võivad jõuda jalgrattaspordi suurimale rahvusvahelisele üritusele, kuid peavad ise silmitsi seisma märkimisväärsete kuludega, samas kui saadaoleva toe tase on riikide lõikes väga erinev.

Van der Merwe jaoks rõhutas see kogemus ka seda, miks Devo meeskonna lepingu sõlmimine on oluline.

Ta usub, et sellega kaasnev professionaalne tugi võib tema sooritust muuta.

💪🚴👉

Nõmme Rattaklubi Rattakool/Suusakool

Uued rattaparklad Lauttasaares Helsinkis.
This is Finland Suomipop
Nõmme Rattaklubi Rattakool/Suusakool

32-tollised maastikurattad, MTB tegid oma ametliku ja ajaloolise debüüdi äsja toimunud Soldier Hollow 2026 maailmakarika etapi jooksul, UCI Mountain Bike World Series.

See oli mtb üritus, mis toimus 19.–20. septembril Utah's USA-s.

Tegemist oli rattamaailma suure testiga, kus seniste standardsete 29-tolliste rataste kõrval katsetati uusi, hiiglaslikke 32-tolliseid prototüüpe.

Soldier Hollow kiire, lai ja väheste järskude rünnakuvõimalustega rada soosis suurt kiirust, mistõttu oli see ideaalne koht testimaks, kuidas suuremad rattad takistusi ületavad ja hoogu hoidma panevad.

Tulemused rajal: Kuigi mitmed tippratturid kasutasid nädalavahetusel 32-tolliseid jooksusid, võitis põhilise eliitmeeste XCO (olümpiakrossi) sõidu lõpuks tšiillane Martin Vidaurre.

Uued 32-tollised rattad, mida varem peeti pigem kurioosumiks või treeningmänguasjaks, on Mountain Bike Action andmetel tõusnud ametlikuks tehnoloogiliseks trendiks, mille edukust hakatakse nüüd analüüsima hooaja viimastel etappidel.

Samas Scott 32-tolliste jooksudega maastikuratas, MTB on hetkel eksklusiivne prototüüp ning ei ole veel jaemüügis saadaval.

Scott tutvustas seega 32-tollise jooksusuurusega Scott Spark RC maastikuratta prototüüpi Soldier Hollow MK-etapil.

Ratast testisid seal Scott-SRAM profimeeskonna pikemad sõitjad, Filippo Colombo ja Fabio Püntener.

32-tollised jooksud on jalgrattamaailma uusim katsetus.

Suurem ratas tagab parema veerevuse üle konaruste, suurema kontakti pinnasega, parem haarduvus kurvides ja parema stabiilsuse suurtel kiirustel.

Siin on ka mõned tehnilised väljakutsed, sest nii suurte rataste mahutamiseks on Scott pidanud täielikult muutma raami geomeetriat, kasutades madalamat ja ettepoole ulatuvat headtube ning spetsiaalseid RockShox esiamorte, et hoida lenksu kõrgus madalal.

Kuid mitte ainult MTB, nimelt Scott esitles 32-tolliseid jooksusid ka oma spetsiaalsel maantee kruusarattal, Graveli prototüübil Unbound Gravel võidusõidul.

Kuna tegu on arendusjärgus võistlusratastega, kulub tõenäoliselt veel aega, enne kui need või nendeks vajalikud komponendid, rehvid, amordid, veljed, tavaharrastajale poodidesse jõuavad.

Hetkel on Scotti standardsete maastikurataste lipulaevad endiselt 29-tolliste jooksudega.

Nõmme Rattaklubi Rattakool/Suusakool

175 km – mida see nõuab?

Mathieu van der Poel muutis 2026. aasta Luksemburgi velotuuri viimase etapi sisuliselt NELJATUNNISEKS eraldistardiga temposõiduks.

Ta ründas umbes 2 km pärast 177 km pikkuse etapi algust ja sõitis seejärel ligi 175 km ÜKSI liidrikohal.

Vaatame numbreid.

😳👇 📏
Distants: 177 km

⏱️
Lõpuaeg: 4:10.58

🚀
Keskmine kiirus: ~42,3 km/h

⛰️
Tõusumeetreid: üle 3000 m

💨

Üksi sõidetud distants: ~175 km Kuna MVDP tegelikke võimsusandmeid pole avaldatud, saame tema võimsust hinnata vaid raja, kestuse ja soorituse põhjal.

⚡
Hinnanguline keskmine võimsus: ~300–325 W

🔥
Hinnanguline normaliseeritud võimsus: ~340–370 W ⚖️ ~75 kg kaalu juures: keskmiselt ligikaudu 4,0–4,3 W/kg

🔋
Hinnanguline mehaaniline töö: ~4500–4900 kJ

🍝
Hinnanguline energiakulu: ligikaudu 4500–5100 kcal Mõelge sellele hetkeks.

ÜLE NELJA TUNNI KIIRUSEGA 42+ KM/H.

Mitte mugavalt peagrupis tiksudes.

Ilma suure aerodünaamilise eeliseta, mida pakuksid ees sõitvad 100 ratturit.

PEAAEGU TÄIESTI ÜKSI.

😭
Ja see polnud mingi tasane 175 km maanteesõit – etapil tuli läbida üle 3000 tõusumeetri.

Võimsuse hinnangud pole ametlikud, kuid kiirus ja tulemus on seda küll.

Ja võib-olla on just see kõige hirmutavam number: 175 kilomeetrit üksi eesotsas... ja keegi ei suutnud teda kinni püüda.

💀
Arvestades eelseisvaid Montréali maailmameistrivõistlusi, on see tõsine hoiatus konkurentidele.

Lase Mathieu van der Poelil eest ära sõita omal vastutusel.

👀🌈 📷

Nõmme Rattaklubi Rattakool/Suusakool